esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Isegi haigena tahan!

Haige on ikka oluliselt nõme olla.

Poeglaps on ka. Haige.
Ja sellest, et temagi, õigemini mõtteni, et oot, mingi jama on, kraadime ka teda, jõudsin, kui ta ebatüüpiliselt kurb ja "kõik on halvasti" oli.
Keha tunneb, et midagi on valesti ja aju seepeale üritab leida, mis. Mitte ainult minul, tal ka. Valusad mõtted, valus tunnetus. Kõik on halb.
Emotsioonid on kehas, jajah. Kui kehal on halb, ei ole aju kuidagi asjast üle ja ei ela teisel tasandil. Tal on ka halb.

Paneb päris mõtlema, kas see tegelt ikkagi on mingi üldine tendents, mitte minu eripära: kui KÕIK tundub nõme, on kas palavik või päev menstruatsioonini.
Välja arvatud neil, kel menstruatsiooni kunagi pole.
Neil on ilmselt palavik.

Või mõni palavikuta, kuid ränk tõbi.

Mul üle 37.5 polegi ammu olnud. Noh, saab jälle proovida.
On täiesti naljakas (või oleks naljakas, kui poleks nii kurb), kuidas igasugused sünged mõtted ja mälestused tulevad, kuidas igast probleemid, mille olen juba "noh, ta on selline, mis teha" või "no tegin oma parima, rohkem nõuda ei saagi" vormis alla neelanud ja oma ellu või elust välja lülitanud, jälle esile tükivad ja üritan, mis ma üritan neile mitte mõelda, nad on ootel.
Niipea, kui tähelepanu laokile läheb, istuvad rõõmsalt selle keskele ja tahavad veel rohkem.

Ma võin ju teada, et see läheb üle.
Tunda millegipärast väga ei ole. Natuke vast on, aga väga ...
Mind häirib isegi see, et civilizationis Saksa apostlid tapavad teiste omi. Mul on "kõik peaks ju ise saama oma usku valida, tapmine on jabur!"
Oi, just tappis mu misjonäri Norra apostel.
Nutt ja hala.
Isegi mängutegelased on nii kurjad!

Nuusk. Nuusk. Nuusk.
Kusjuures tegelt on Sinupret täiesti üleprahi nohurohi. Kui ma kujutlen, mis ilma selleta oleks, tuleb nii õudne kujutluspilt, et võtab oigama.

Poeglaps on tegelt juba päris reibas. Minu vana suur kere võttis haiguseinertsi sisse ja nüüd veereb sellega küllap veel mõnda aega. Näiteks homme ka.
Ülehomme on mul arstiaeg. Ei saa arsti juurde minna, sest haige?
Häh. Muidugi lähen. Sest tahan. Tahan oma kunstliku viljastamisega sammu edasi pääseda tunduvalt enam, kui mitte õue minna ja külma õhku hingata.
Tahan ja teen.
=P

laupäev, 20. jaanuar 2018

Tähtsuse järjekorras

Mul on mu võrgupäeviku statistikalehet alailma lahti, sest seal on kohe kõik silme ees: uued kommentaarid, palju lugejaid on, saab teha uue postituse, näeb, mis poste täna millegipärast palju loetud on, näeb ära, kust tuleb palju inimesi (ja seega näeb ka mulle viitavaid linke automaatselt).
Aga mida ma peaaegu kunagi ei vaata, on riikide nimekiri, kust klikid tulevad.
Nüüd vaatasin.

13 klikki päeva jooksul Ukrainast?!

Kõik mu sees pudenes korraks laiali.
Sest ma ei saa aru ega üle, kuidas on võimalik, et inimesed ei vaevle sealse pärast vähemalt iga nädal korra. Kuidas neile ei jõuaGI kohale, et seal elavad inimesed nagu meie, et sama hästi kui seal, võidaks surnuks peksta su ülekoridori pere, kolm last, vanemad ja mehe ema, kes ka samas elabs, takkapihta.
Ah, see on kaugel, meid ei puuduta.
Puudutab. Oi, kuidas puudutab.

Jaa, võrgupäevikut loevad ilmselt need eestlased, kes seal midagi tegemas, korraldamas. Ukrainlased ise ei saaks lihtsalt keelest aru.
Mul on nii hea meel, et selliseid inimesi Eestis on. Kes teevad. Et kõigil pole kama. Et ma võin ise mitte teha, aga keegi ikkagi teeb.
Isegi inimkond ei lähe minuta hukka!

Võtmesõna on usaldus. Ma usaldan teisi tegema asju, milleks nemad sobivamaid on, keskendun ise oma suutmistele ja oma võimetele kõige paremini sobivatele ülesannetele.
Nõnda ütles Luffy One Piece'is: "Ei, ma ei tea midagi mõõkadest, ei oska kaarti lugeda ega süüa teha - häh, ma ei oska isegi valetada! Aga mul ei olegi vaja - selle jaoks on mul meeskond!"
Igaüks teeb OMA asju ja kokku on võitmatus. Mitte et igaüks pusib omaette ja kui kõike ei suuda, ongi puuks.
Võrgustik. Võrgustik!!!

Mis ei tähenda, et iga osa võrgustikust poleks oluline. Iga osa. Keegi ei suuda kõike, aga kui iga osa teeb oma jao, on daalia.
Näiteks mina. Mul on mõned eriomadused, mõned valdkonnad, kus töö võib mulle jätta ja ma teen ära paremini kui enamik teisi.

Mul on täna, muide, sünnipäev.
Mispuhul, palun. Siin on pilt minust. Või mis, kohe mitu pilti. Istun kiiktoolis, nagu vanaemaealisele kohane ja näoilmed on ka vanaemale kohased. Kurjast naervani loogilises järjekorras.




K tegi fotod.

Nii, ja kuna ma Jaini "Come" lugu olen juba jaganud, panen kuulamiseks midagi muud reibast ja lootusrikast. Midagi, mille videos on "kõik inimesed on inimesed!" idee näha näiteks.

Lootusrikast, sest noh: ma eriti ei julgenud loota, et miski kunagi ka hästi võiks minna.
AgA SellE AastA eel, mille 38 olen, peaaegu julgen.
Äkki läheb hästi?!
Äkki lähebki?!



Huvitav, kas see lugu on ka Rentsi juurest? 

neljapäev, 18. jaanuar 2018

See jookseb mu soontes koos verega, noh

Naljakas päev.
Olin varahommikuni üleval, mängisin civi. Kaotasin, aga tore mäng oli. Lõppes pool viis või sedasi.
Ootasin keha kättemaksu täna - aga täitsa kombes enesetunne. Kummalisel kombel.
Käisin siis jooksuga poes (minu põhiline jooksuteekond: poodi ja tagasi. Olen ka viiekilose kotiga täitsa tõhus tagasijooksja), toimetasin - kohe saab esimene laks romaani kolmandat osa läbi töötatud, siis jälle otsast peale - viisin hulga vanas mängunurgas seisnud papp-prahti välja paberikonteinerisse, tegin süüa. Alustasin uut civilizationit.
Kõik on hea.
Minul.

Õrnus on peal.
Selline "tahaks, et tal oleks hea" kõigi pihta, kes nägusa noore mehe kvalifikatsiooni alla kuuluvad. Välja mõeldud või mitte. Kui ma mõne lõhna isegi meenutan, kui ainult kujutlen, kuidas tundub selle või tolle teise nahk peo all ...

Mõtsin ükspäev, misasi on nägus noor mees.
No et mees, on selge - suguküps isane.
Noor? Vat see on ... peale endas kaevamist ja üritusi lubatavat vanust ikka ülespoole venitada, sain ausa "mitte üle 5 aasta vanem kui mina". Noorem olemise osas mängib aint "suguküps peab olema" piir.
Ja nägus?
Mis on "nägus"?
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks leidsin, et ainus piir on kehakaal ja mõningase ülekaalugi saab andeks, kui noor mees on väga tore inimene. Veidi pontsakas, pekiga läbikasvanud lihas - jah, toredate inimeste puhul see ei sega.
Aga suurt ülekaalu ei saa ka toredusega mittemärgatavaks muuta.
Päris paks mees lakkab minu jaoks mees olemast. Pigem seksiksin koeraga.

Seksijutud =)
Ei, ei saa orgasmi ikka veel, aga et ma seda tean, viitab, et vahel ikka üritan, eks ole.

Selgelt on teema ülestoomisel ovulatsiooni mõjud.
Aga ma ei tea, kas ovulatsiooni pärast või lihtsalt kokkusattumusena oli mul eile ka kaks väga päris, väga elus netivestlust kahe erineva noore nägusa mehega (mida, see kategooria mahutab tegelikult palju!) ning tahaksin nii- nii-nii väga, et neil oleks hea.
Mitte ainult minul.
Või noh, mul ei olegi üleni hea, kui teistel ümberringi on halb.
Nii lihtsalt on.
Aga see ei tähenda, et mul näotegijate seltsis hea olla oleks - närin läbi, et mulle antav ei ole siirus, ja on hoopis kohutav.

Eelistan ehedat ükskõik-kui-hirmsat valetamisele.
Nii ka lihtsalt on.
Kaasa arvatud arusaamine, et mulle antav ei ole päris, ei ole vahetu, ei ole see. Ma ei saa midagi teha, et ära tajun.
Tegelt oleks kergem, kui jääksin uskuma teeseldud naeratusi, on ju? Aga ma ei jää. Isegi kui mõistusega ei registreeri ära, et jama siin või seal, tunne jääb halb ning tühi. Ausus on ehe ja elus, muu ... brrr.
Lisaks, kui mind hoitakse eemal, käsivarre kaugusel, et ometi külge ei kleepuks, mul ei ole huvi ka seal käsivarre kaugusel tuterdada.
Siis ma lihtsalt lahkun.
Bye! 

Aga eile oli kangesti hea, kangesti elus!

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Et mulle meeldiks

Peab tõdema, et mul pole ainult migreenid, vaid kohati ka niisama-peavalu.
Nii neetult hea olla on, kui valu (selgelt väsimusest antud juhul) ibuprofeeni mõjul üle läheb. Ei tea, mis kohe teeks.
Mitte et väga palju jaksaks, aga no äärmiselt tore tunne!

Digiallkirjastasin oma uue raamatu lepingu.
Oot, see tulebki päriselt välja?! Ei olegi ainult kujutlus, et võiks ju?!
Mul on ees veel mitu etappi uskumatust ja rõõmu. Mu üleüldise "nagunii läheb halvasti"-suhtumise hea külg: kui rattad mingi hea asja juhtumiseks juba veerema on hakanud, saan mitupalju korda imestada ja rõõmustada, et ei juhtunudki midagi kohutavalt halba veel! Jätkuvalt paistab, et rattad veerevad! MIDA?!
Kuigi üldine maailma sünge lootusetusega vaatamine ja "mis võiks halvasti minna, ka läheb"-usk ei ole tervislik suhtumise viis.
Aga olen vist liiga vana, et selle päriselt endast välja kraapimine teema oleks. Olen, nagu olen, ei parem, ei halvem.

Vahel teen nõmedusi.
Pakkusin mõne aja eest tahvlit - keegi tahtiski - saatsin talle ära - öösel enne und tuli meelde, et ILMA LAADIJATA.
Noojah. Kui pea ei jaga, peavad jalad jagama.
See pole isegi jäine enesepõlgamise koht, lihtsalt tõdemus.
Nii on.
Nii olen.
Mis ma peaks veeeeeeeeeeeeeel parem olema v?!
Täna siis saatsin laadija ka.

Ole selline inimene, kes sulle endale meeldiks! Päriselt. Mis paljud inimesed ei püüagi sinnapoole v?!

Mitte et ma ise poleks tegelikult selline juba ammu olnud. Endale meeldivate kvaliteetide poolest olin üleni inimene, kes peaks mulle meeldima.
Aga ma ei õitsenud üldse vastava tunde sees. Et meeldin endale. Vastupidi.
Mu nõudmised iseendale olid nii palju kõrgemad kui teistele. Vaatasin seisukohalt, et kui mina midagi juba tegin ja suutsin, ilmselt see polnudki midagi eriti olulist.

Kusjuures mõistusega adusin, et nii ei ole kaval: nõuda endalt palju rohkem kui teistelt - aga alles nüüd näen, kui suured need käärid olid. Kuidas mulle meeldivate kvaliteetidega minu arust "toreda inimese" sai kokku ka veerandi selle eest, millega mina ise ikka polnud "see".
Varem arvasin, et teised on küll inimesed, eksklikud, ent oivalised ikka.
Aga kui mina eksisin, ükskõik kui harva, ükskõik kui natuke, sain endalt täie rauaga pähe.

Nüüd annan endale andeks.
Ja teistele, kes minu suunas nõmedad on olnud, enam mitte nii väga. Täna ei või mulle pähe kusta ja mina mõtlen seepeale, mis mina selle pälvimiseks küll valesti tegin. Paha mina!
Vähemalt vabandust paluma peab enne, kui andeks annan.

Oh, ma pole seda selgelt välja ju kirjutanudki =)
Et miks on headus ja tarkus minu arust tegelikult samad asjad ja "kurja tarkust" pole olemas!

Minu jaoks on asjad lihtsad. Kui inimene on rumal pisiasjades - kuidas elektrivool töötab, mis värk on klorofülliga, mis on ruutvõrrandi valem jm teadmised - on need pisiasjad, järgivaadatavad. Teadmiste mitteomamine ei ole lollus.
Aga kui ollakse rumal suurtes asjades, pole isegi kuskilt järele vaadata. Vat SEE on lollus, juhmus, napakus, kõik koos ja hüüumärgiga.
Minu definitsiooni järgi ei saa olla olemas tarka rassisti, seksisti, lapsepeksjat. Jaa, ma olen ka vihahoos oma lapsi löönud - aga see on vihahoos, meeleheites, mitte põhimõttekindel "nii peabki, olen hea vanem, annan peksa".
Pärast palusin andeks.

Aga suurtes asjades rumalust ma ei andesta. See ei ole mulle "mõned arvavad nii ja see on ka okei".
Ei.
Ei ole okei arvata, et las teised surevad, kuni mina ja minu lapsed ellu jäävad.
Ei ole okei arvata, et osad inimesed on lihtsalt sünnipära tõttu paremad kui teised.
Ei ole okei süüdimatult teatada: "Mis ta siis on selline!" oma kurjade tegude vabanduseks.

Ei ole okei.