reede, 20. aprill 2018

Natuke hull

Panen oma keha valmis (veel ravimeid) embrüosiirdamiseks.
Olen küll elevil, mhmh.
Kavatsen ka hoida ülejäänud (kuus munarakku! 15 folliikulit oli muidu) embrüoid külmutuses igaks juhuks - äkki läheb vaja. Ja kui seekord, aastal 2018, ei lähegi, mis on halvim, mis võib juhtuda, kui mul on tuleviku tarvis külmutuses embrüod, mida ma ei vaja? (100 eurot aastas kulub ilmaasjata.)
Ja mis on halvim, mis võib juhtuda, kui ma ei hoia külmutuses embrüoid ja mul läheb neid vaja? Kõik senine tuleb uuesti teha + kui vajan neid kõrgemas vanuses kui 41, kulub sitaks raha kah veel.

Clexani-süstid (et tromboosi ei tekiks) on küll veidi valusad. Aga jälle - mis on hullem, kas saada tromboos või teha endale natukese valuga need süstid?

Oi, varsti, varsti ... jah, te saate kõigest otseülevaate, mis siis, et raseduse katkemisoht on kunstliku viljastamise lastega suurem ja osad inimesed vaikivad isegi tavaliselt eostatud lastest 3 kuud, et mitte oma katkemisvalu pärast jagada.
Aga maitea - ei saa aru, miks oma valusid mitte jagada.
Ma tahan ju eriti kirjutada teile valudest ja ahastusest, siis ei ole nii üksildane ja kõigist hüljatud tunne vähemalt!

Nojah, kuigi mõni tagasiside võiks küll olemata olla.

OMAST ARUST ma seletan kõik nii lahti, teen nii puust ja punaseks, kui annab - aga ikka inimesed (mitte kõik, osad) ei saa aru. Ja et asi minu jaoks eriti ilgeks muuta, ARVAVAD, et said jube hästi, teavad nüüd kõike ning on pädevad õpetama - ja mina hullun.
Sest ma küll korrutan, et inimesed on lollakad, see ei tohiks mind ju üllatada - aga ikka iga kord on mus: "KUIDAS nii saama?!?!"
Seepärast korrutangi, et endale meelde jääks ja samas, et ka teised inimesed, kes samamoodi hädas, saaksid samuti "inimesed on lollakad" endale korrutada.

Mul on hulganisti lapsepõlvest pärit vaevusi ja õudusi (emake maa, ma ei tee "õigesti"? Aga nii ju saab? Kust ma peaksin üldse teadma, kuidas "õigesti" käib? Ja kui tegin "õigesti" ja see samas ei muutnud mind millekski muuks kui kohutavalt õnnetuks, kuidas saavad Teised Inimesed veel loota, et jälle samamoodi teeksin?! Misasja?! KUIDAS?!), aga et must ei saada aru, on raudpolt-kindlalt  üks neist.
Kogu aeg olnud-vaevadest.
Et inimesed mõtlevad kuidagi mööda sellest, mida ütlen, mida omast arust väljendan, ja lisaks leiavad, et on jube läbinägelikud ja Teavad Tõtt.
Minu arust panevad nad sageli niiiiiiiiiii kaugelt mööda, ei sihi isegi samma metsatukka, kuhu hunt jooksis, ja on ühtaegu veendunud, et teavad minu kohta rohkem kui mina. Ning mul on ulg ja häda ja hambakiristus.
Sest MINA tean, et vahel eksin, kuigi väljendun kindlas kõneviisis enamasti. Aga neil ei paista selliseks tõdemuseks üldse sees valmisolekut olema. Neil Ongi Alati Õigus.
See on nii kuradi õudne.
Nii kuradi õudne.
Ma olen valmis inimestele (ka konkreetsetele inimestele) palju andeks andma. Palumatagi. Tegusid ja sõnu.
Aga vot seda, et saadakse valesti aru, aga ise ollakse veendunud, et Mul On Õigus - seda mitte.
Kõige krdi hirmsam asi ÜLDSE.

Nojah, ränt läbi, aga ma saan titaaaaa! PÄRISELT.
Oi, mul on nii hea meel!!!!!
Ei, see ei ole traditsioonilne viis lapsi saada, aga noh - kas ma MILLESKI olen traditsiooniliselt toiminud ja siis on hästi läinud? MILLESKI?!?!?!
Vot, jah.

Täna on natu naljakas hommik, selline, kuhu sobib vanamuusika. Näiteks mu Poeglapse iidne lemmiklaul ja -video.
See oli nii armas, kui ta umbes 4-aastasena siiralt õhkas: "See on nii ilus!"
(Teate, et Ares Kreeka mütoloogiast õppis esmalt tantsima ja alles siis võitlema? )

kolmapäev, 18. aprill 2018

Ühe postulaadi lahtikirjutus

Tegelt oletan, et püsilugejad ei vaja seda postitust, nad on niigi aru saanud, mida "tee, mis tahad" tähendab.
Aga ikkagi kraabib, et mõni isegi pealtnäha suht arukas inime on: "Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks."
Ühest küljest: ilmselt on jah. Teiselt: ja iga mittesigaduse ka.
Miks peaks tahtmine sigadustega seotud olema?

Ja üldse, KELLE eest ma peaks veel seisma, kui mitte iseenda? Kes seisis minu eest, kui ma ise enam tõesti ei jaksanud? Kes üldse, kunagi?!
Kui ma mõtlen vana aja endale, 10-aastasele, 15-aastasele, 20-aastasele - - -
Ach, mis ma ikka. Möödas, möödas ...

Tahtsin ju tahtmiste kohta näiteid tuua hoopis. Et mida see tähendab.

Näiteks. On vaja minna ühte kohta teisel pool Pealinna vanalinna ja sinna saab üsna täpselt ühe ajaga nii mööda ühte teed kui mööda teist teed kui üle Toompea. Et otsustada, millist teed valida, ei ole mitte vaja arvutada, mis ikkagi on sekundipealt ajaliselt lühim tee või mille ääres on mõni pood, mis võiks sisseastumist pälvida, või kuidas ikkagi kiirem on - ei, valin selle järgi, et "ma tahan seda teed minna praegu" - ja kõik.
Tee valitud.

Või lähen prügi välja viima või suitsu tegema. Saab küll panna alumise välisukse, kust kõik meie maja korterite elanikud käivad, korraks mittelukku. Aga miski ei taga, et just prügiviimise või koni konteinerisse toimetamise ajal ei tule mõni naaber ja ei lase mulle nägematult ust lukku, kuigi ma ei lähe isegi nurga taha.
Nii et dilemma: kas võtta võtmed kaasa või mitte?
Ja jälle ei ole lahenduseks mitte tõenäosuse arvutamine, kui võimalik on, et just sel ajal käib naaber välisuksest sisse või välja ja ma ka ei näe teda piisavalt vara, et röögatada: "Palun ärge pange ust lukku" ja nemad ka ei taipa, et lukustamata ukse võikski lukust lahti jätta.
Lahendus on hoopis: "ma ei taha neid võtmeid võtta, ei huvita piisavalt" või "ma hingerahu huvides tahan võtmed taskusse panna".
Kord tahan nii, kord teisiti.

Toidupoes allahinnatud "söö täna" riiuli juures näen 30% soodusega peedi-kitsejuustu salatit ja tuunikalasushit.
Peast sööstab läbi kümme mõtet teemal "seda salatit pole ma veel söönud, ehk oleks hea hetk proovida", ""söö täna" tähendab, et kõik see tuleb täna ära süüa ja ma mõtsin kapsasuppi teha, puljong on isegi valmis", "Poeglaps sushit armastab, aga salatit ilmselt ei ole nõus proovimagi", "sushi kohta nad räägivad, et jube tähtis on, et see värske oleks" ...
Lülitan kõik nad välja ja küsin endalt, mida ma TAHAN teha?
Ja mul on vastus, mida osta, mida mitte.

Kõnnin läbi esiku. Kui mõtlen, et krt, mulle ei meeldi terad jala all, võtan puhtaks. Kui mõtlen, et päris räpane, varsti on terad ka jala all, võin sealt viisteist korda veel sedasi läbi minna, enne kui pühin. Kui mu mõtted on mujal ja ei märka mustust, ei ole "aga 10 päeva pole juba esikut pühkinud!" mingi argument.
Kui ma tahan esikut pühkida, pühin. Kui ei taha, ei pühi.

Näitena võib ka võtta suurema ja tõsisema teema. Nt kõrgkoolis ma pidin tegema hulganisti ajuvabu koduseid ülesandeid, minema loengutesse, kui oluliselt meelsamini oleksin edasi maganud, ja need loengud isegi ei teinud mind kuidagi pädevamaks, nende ainus otstarve oli kontrollida mu kohusetundlikkust ja anda mulle rist kirja kohalolijate kontrolli ajal.
Aga kui mõtlesin, mida rohkem tahan - kas kooli lõpetada või seda nõmedat ülesannet mitte teha, selgus, et kooli tahan lõpetada siiski rohkem.

Ma valin tahtmise, mitte tarkuse ja "võibolla juhtub nii" järgi riideid ning saapaid. Otsustan, kas õhtul voodis veel korra pojale hüüda, et ta võiks ka magama minna või olla vait, nägu padjas. Kas seda postitust avaldada või mitte? Kas öelda hästi? Kas olla vait, kuigi võiks midagi öelda? Kas teha tööd või mitte? (Tahtmine oma lubaduste taga seista on väga väga suur, muide.) Kas vahetada läbipõlenud pirn kolme lambiga lühtris ära? Kas viia läpakas hooldusesse? Kas minna järjekordsele kunstliku viljastamise arstikohtumisele? Kas teha trenni, millist trenni, kui palju trenni? Kas kirjutada sinna ja sinna lause juurde ja kustutada teisal sõna, kuigi olen juba "avalda" öelnud? Kui asi on isegi paberil avaldunud, kas muuta faili?
Ma tahan nii on kõik. Otsustab.
Seisan enda eest, teen, mida mina tahan, ja krdile muu.

Kõik indiviidid ülejäänud maailmas on teretulnud ise enda eest seisma. Aga minu eest seisan mina.

esmaspäev, 16. aprill 2018

Ärge nüüd nõmedaid kommentaar kirjutage, eks?

Ülehomme siis punkteeritakse ja vaadatakse, mitmes folliikulis munarakud sees on - üldiselt ei ole tõenäoline, et KÕIK tühjad oleksid, sest mu keha on hormoonitundlik ja ehitanud päris-päris mitu neid valmis.
Ja esmaspäeval on juba plaanis viljastatud munarakkude minusse istutamine.
Kui ma mingil põhjusel väga palju paukpadruneid ei produtseeri(nud).

Olen põnevil.

Seks on hea, apsaluutselt ei vaidle. Vähemalt hea seks ja kui päris tunded mängus ja ooh, me Poeglapse isaga ...
Ent sellist kaua ehitatud ja kuupäevalist lapsepõnevust sellest ei saa.
Eriti kuna mina jäin phmt rasedaks kohe ja pilgult, kui aga kaitsmata seks lapsesaamisvõimalikul ajal oli. Puudub kogemus lapse nimel seksimisest, kuidas see on, rääkimata sellest, kuidas teed ja teed, aga last ei saa. Kas mehaaniliseks ei kisu? Üks-kaks-tahan-last-tõuka-tõuka-saa-orgasm?
Teoorias oleksin selleks tuimaks jalgadehargitamiseks (või noh, ma olen hea ja naturaalne teeskleja, kui tahan, jätan innuka ja aktiivse mulje) valmis olnud, aga praktikas rääkisin lapsesaamisest siiski ainult nende meestega, kellega oleksin päriselt vooditegevust võinud harrastada ka ilma lapsesaamisboonuseta.
Lihtsalt ei tahtnud teisiti. No oli sedasi.
Nii üldse ei tahtnud!

Aga nüüd on lapsesaamispõnevus ilma ühtegi isast kaasamata.
Haaran igatsusel (antud juhul lapse järgi) sarvist ja väänan ta pikali matile. On küll natu jube. (Kui RASKE vahepeal olema saab!) On küll palju lahe. (Võin oma elueesmärgid ära täita ka siis, kui keegi teine minuga väga kaasa ei mängi nendes!)

Aga ... millest ma ikkagi aru ei saa, on, MIKS nii.

Ok, natuke on seletatav sellega, et ma näen mehe kohest seksuaal-romantilise tooniga huvi minu suunal juba kümme aastat kui "ah, vaatas aint välimust - eriline lollakas" ja ei võta nende kõnede peale telefonigi vastu. Elik see nullib kohe suure osa mehi ära.
Ent on ju need ülejäänud, kellega rohkem kordi enne kohtutud kui üks?
Ja olen NII leebe, NII salliv, NII jutustav ja kuulav, NII ilus, olin NII seksiarmastaja, hea kodukokk, hea majandaja, hea ema - nagu ... kuidas saab olla, et ma meestega lihtsalt ei klapi, mu meessuhted on kõik lõppenud kas mind verise ja nahatuna maha jättes või teisele poolele "ma ei taha enam juuksekarvaga suppi tõsta, head tervist!" ütlemisega?

Kuskil on eeldus, et piisavalt hea (naine või mees) olles tekivad su ellu head armusuhted.
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea olles saad õnnelikuks.
Ja no ei ole mu kogemuse järgi nii.
On nii, et piisavalt loll ja halb olles, teistest mitte väga hoolides, ennast tähtsustades ning mitte end kuidagi kunagi ohverdades saad palju tõenäolisemalt ning püsivamalt õnnelikuks. Ka su suhted on arvukamad, pikemad ning võivad lõpuks päris pikaajaliseks muutuda.
Aga samas on ka paljudel mulle tuttavatel toredatel ja headel inimestel head armusuhted, ka päris pikaajalised.

Miks siis mul ei ole? Elu pikim suhe on kaks ja pool aastat.
Lihtsalt - pole vedanud?
Või on mingi sügavam põhjus ka?

Seda "pole piisavalt hea" asja ma enam ei usu ega kuula, aga aga aga ..?

reede, 13. aprill 2018

Absoluutselt igav ja mõttetu unenägu

DISCLAIMER: Ausalt, see uni pole isegi mulle endale huvitav, ent kuna ma PR eriti unenägusid ei mäleta, panen kirja.
Olge hoiatatud, see on igav. 

***
Krt, lahedad lapsed on juutuubi pealt spotifai peale üle läinud. Mailähe (sest maitaha uusi asju õppida, kui teisiti ka saab), aga see juhtus nii korraga, äkitselt olid igal pool spotifai lingid, et märgin ära, et märkasin.
Lahe laps olla oleks lugupeetavalt lustlik, aga mitte siiski pingutamist väärt.

Üldiselt on selle talve TM-viirus mind kätte saanud. Teate küll, see, mille sümptomid vahelduvad, vahel kurguvalu, vahel peavalu. Vahel-palaviku-faasi pole mul (veel) olnud, palavikku pole - aga meeeeeeeeeeeeeeeletu nõrkus küll. Selle haiguse põhiomadus.
Toast tuppa kiiresti ega pika sammuga ei lähe. Pisikesed astumised, lühikesed ja aeglased ...
Mulle on see nõrkusetõbi muidugi saatanast, sest kui kuskilt väga ei valuta ja palavikku ka pole, ma ju teen asju. Nii palju, kui jaksan (mitte "nii palju, kui jaksan end väga sundimata", vaid "nii palju, kui jaksan", punkt), ja siis järgmisel päeval on jälle valu.
Kuigi migreenitablett aitas.
Kuid niipea, kui aitas, ma kohe arvasin, et no mitte palju, aga natuke ju ikka võiks asju teha?

Muidugi on haigusega kaasas ka ajju püsima jäävad unenäod. Näiteks sõitsin rongiga, uduses kavas sellega Birminghami ülikoolikatsetele minna, kusjuures täitsa absurdne eriala oli, mingi juura + insenerlus. Klienditeenindaja ütles, et selle rongiga otse Birminghami ei saa, tuleb enne Hiiumaale sõita (ikka rongiga) ja seal ümber istuda. Ja piletiks ei piisanud 20 eurost, mingi 21 ja natu sente peale läinuks.
Too klienditeenindaja ka mõõtis mind pika pilguga ja leidis, et ma pole üldse seda moodi, et inseneriks sobiksin. Mina mõtlesin endamisi, et kes kurat sinu käest küsis, ega ma väga tahagi sinna kooli minna, aga proovida ikka võib, ning arutasin endamisi ka, et mu lapsed on nii suured küll, et kellegi teise hoolde jätta, kui peakski kooliminemiseks kiskuma.
Aga kuna mul oli plaanis nii kaugele sõita ning kallis pilet osta, osalesin mingis rongi täringumängus, millega sai võita erinevate välismaa poodide krediite. Teine teenindaja tuli veel ja koos vaatasid nad suure huviga, kuidas esimene vajutas mingi pisikese toosi nuppu oma käes ja sealt paiskuside välja apelsinikooretükid, kuhu keegi noaga või kahvliga natu auke sisse löönud. Ma ei teadnud, mis kombinatsioonid võidavad üldse, aga otsisin paare ja kolmikuid nagu täringupokkeris.
Selgus aga, et ekslikult, klienditeenindaja otsis laualt välja ühe viie auguga apelsinikoore ja kaks kahe auguga ning arvas, et neist moodustuvale sõnale BÖÖ vastab mingi auhind. Ei. Noh, aga sõnale NÖÖ (viiene koor tuli neljaauguse vastu vahetada, see oli ka olemas) vastas, sai kuskil inglise butiigis 200 eurot krediiti.
Samas ei olnud 200 eurot sealsete hindade juures eriti palju. Nt kasutatud joogikõrre, mis kunagi Eestist sinna viidud, sai tagasi osta 5 euro eest.

Lisaks nägin tolles unes üht oma sõpra, kes oli vastu ootusi taas natuke rase, elas mu vanaema majas koos mu isaga (kellega tal puudusid igasugused intiimsed suhted), ning märkis süngelt, et kui toda kahe nädala tagant näeks, oleks super, aga iga päev hakkab ajudele. Veel nägin tema lapsi, kes tülitsesid mingi toidu pärast - kes selle ära peab sööma?! - ning teist sõpra, kes oli nii umbes 60 kilo alla võtnud ja täitsa kebja olemisega. Tema sõitis koos minuga rongis ja arvas, et kui mul õnnestub täringumängus võita, võiks talle ühe suure kingikoti osta; tal on kink, aga pole seda kuhugi pakkida. Lubasin talle tsellofaani, mis mul kodus. (Päriselt ka on, eile just pudenesid mõned kingikotid kapist välja ja siis vaatasin, et mida paganat ma SELLEGA veel teha mõtlesin? Aga panin ikkagi kõik korralikult kappi tagasi ning tean, et see krdi tsellofaan on ka seal.)

Kõik, oli ju igav?
Ma isegi ei tea, miks seda posti avaldada.
Kell 5.59 hommikul (sest ma olen haige ja mul läks uni ära).
Phmt ilmselt selleks, et öelda: ma olen nii haige, krt, kui haige, jah, ma võin vahel nõme olla, sest isegi mina olen vahel haige ja katki ja kuratkuratkurat, kuidas nad (nemad, teie, misiganes) aru ei saanud kui katki, kui ma PÄRISELT katki olin?!?!?!?!
Ei, neela aga alla ja tee veel rohkem.
Ja pärast olen mina süüdi kui eriti isekas.

Kui haige olen, mattun ka alati süngusse ja vihkan kogu maailma, mhmh.